Oled juba tqhq foorumi kasutaja? Su kasutajatunnus ja salasõna kehtivad ka siin foorumis.
Tuleb vaid tqhq foorumist välja logida ja siis ükskõik kummas foorumis uuesti sisse logida.
N24 20145 tundi jäänud, 94. ja 3. - klassi 2. (nr 184) on 5 ringi espool, 4. seevastu (nr. 180) on 1 ring taga ja hetkel pisut nõrgemate ringiaegadega.
N24 2014Kogu see formaat on ju täiesti sõge! Mitte ainult see rada, võistluse enda jälgimine, autod, mehed vaid kõik see kokku. Täiesti ebareaalne oli kell 02.30 seista meie tiimi boksis ja vaadata 1m kauguselt näiteks Black Falcon tiimi boksipeatusi. Või grillida metsiku jaanitule taustal vastavalt üldisele kombele lihatükki ja lihtsalt kaifida.
Natuke peab nüüd ennast koguma ja Serxi pildimaterjal on metsik. Meil õnnestus käia ka paaris huvitavas asukohas, seega saame kindlasti presenteerida ägedaid fotosid. Loodetavasti suudame seda emotsiooni ka sõnadega edastada.
N24 2014Väsimus välja puhatud ja kiiremad tööasjad korda aetud, paar sõne kommentaariks enne kui Petrolheads oma põhjalikuma ja illustreeritud ülevaate tekitab.
Esimene vabatreening neljapäeval kulus rajaga tutvumiseks, polnud me ju kuu aega ja mina isegi kauem sõita saanud. Iga mees tegi kolm ringi, seda on vähe aga enne 24 ei taha väga palju riske võtta.
Kvalifikatsioone oli kaks, esimene õhtune ja teine hommikul. Tegime esimeses kvalis igaüks kõigepealt kaks ringi, need ringid kujunesid ka lõpuks aluseks stardijärjekorra määramisel. Seejärel jäime hämardumist ootama, et lisatulesid proovida ja siis algas vihm. Sellest hoolimata otsustasime peale minna ja tegime veel 3x2 ringi, kuid ainult viimasena sõitnud Roul sai pimedamas sõita, päike loojus ca. 22.30 ja kvali lõppes 23.00.
Reede hommikul oli teine kvali aga rada oli kohati niiske ja me ei hakanud Nordschleifele välja sõitma, kasutasime GP rada, et uued kettad ja klotsid sisse sõita. Seega tuli soojenduseks 7 ringi nägu aga arvestades eessesiva sõidu pikkust oli see ehk isegi ok.
Võistluspäeva hommikul üritasime jõuga kauem magada , isegi õnnestus ja rajale saabusime 12.00 paiku. Kohaliku formaadi kohaselt paigutatakse autod kaks tundi enne starti rajale ja kõik pealtvaatajad saavad nende vahel jalutada ja oma näpuga masinaid ja sõitjaid katsuda. Seega 14 paiku autoga rajale ja olime otsustanud, et mina stardin seekord. Õnneks ei olnud tapvalt palav ning aeg kulus paraadpilte tehes ja konkurentide autosid uudistades. Soojendusring on päris lahe, rahvas lubatakse rajale, tõsi nööri taha ja kõik tervitavad ning lehvitavad võistlejatele. Kasutusel on lendstart kolmes grupis klasside kaupa ja meie kui nõrgema klassi auto kuulub kolmandasse gruppi. Seoses pika stardiriviga pole grupi teises pooles asudes võimalik foori ega mingit märguannet näha, oled autoga viimases stardieelses kurvis ja kui teised gaasi vajutavad, siis tuleb sama teha. Kuid start pole eriti oluline, peamine on probleeme vältida. Ja sellega ma esimese tunni tegelesingi, sõidu alguses on paljudel tahtmist rohkem kui mõistust ja suuri avariisid pidevalt. Ei tahaks küll neis tiimides olla, mis esimesel paaril tunnil juba katkestasid, nagu üks meie hotellikaaslane, kellele lihtsalt tagant sisse sõideti ja ta üle katuse lendas. Nagu vene rulett aga õnnestus puhtalt välja tulla - paari tunni pärast rahunes olukord maha, närvilisemad kas jäid raja äärde või võtsid õppust.
Minu teine, õhtune sessioon oli selles mõttes huvitav, et kohati oli rajal nähtavus olematu ja seda mitte udu ega vihma tõttu vaid oli tuulevaikus ja suits mis tõusis kümnetest või isegi sadadest lõketest jäi rajale püsima. Hämardudes oli ka harjumatu see, et igas kurvis pildistati mitmest kaamerast välguga mis veidi pimestas ja tähelepanu kõrvale juhtis.
Kolmas kord läksin rajale 2.30 öösel ja vahetult autosse istudes sain teada, et pean tegema kaks vahetust seoses reeglitega mis määravad max sõidu ja puhkeaja. Korraga võib sõita kolm tundi ja kui juht autost väljub, siis enne kahe tunni möödumist ei tohi uuesti rooli asuda. Alguses oli mul päris keeruline ja seda mitte pimedas sõiduga vaid kiiremate möödalaskmisega. Kui valges saab peeglist täpse pildi tagant lähenevate autode kaugusest, kiirusest ja arvust, siis pimeduses paistab vaid üks suur tulekuma, enamusel on ees spets võidusõidutuled. Ehk on raske aru saada millal möödasõit võiks toimuda ja see sundis hoogu vähendama. Paari tunniga suutsin enamvähem kohaneda aga üks vahetus on harjumiseks vähe. Mingi hetk tundsin unisust ja väsimust, ca kella 4 paiku, kuid siis hakkas taevas heledamaks muutuma ja mida valgemaks läks seda kiiremini väsimus ununes, hämmastav mida üks visuaal teha võib. Päris päikesetõusuni ma ei sõitnud aga sellest hoolimata, see oli parim vahetus. Ja soov öist sõitu proovida oligi meil üks põhjus miks sel aastal osalesime.
Kuid 5.30 kui ma roolist maha tulin, oli sõidu lõpuni veel üle 11 tunni, kuigi optimismi jätkus, siis kõike võis juhtuda. Nüüd sõitsime 1,5 tunniste vahetustega ja suutsime enamvähem tempot hoida, oli juba tekkinud rutiin ja iga ringiga sõidukindlus suurenes. Lõpuks ongi erinevus meie ja klassi liidrite vahel sõidukogemuses, need tiimid sõidavad kaht sarja (VLN ja RCN) ehk pea iga teine nädalavahetus rajal ja seda aastate kaupa. Kuival asfaldil ideaalsetes tingimusest on ringiaja vahe 20-30 sekundit, märjal ja rasketes tingimustes ilmselt rohkem. Enamus kogemuse arvelt, see ei ole rada kus piire otsida neid ületades, eriti 24 tunni sõidul.
Hommikul 10.00 tehti meie autole kogu sõidu ainus hooldus, vahetati esipiduriklotsid. Ja see oli kõik - kolm jooksu rehve ja kütus, muud polnud 24 tunni jooksul vaja ! Õli kulus vaid 1/3 normi ja seda lisada polnud vaja. Klotsid olid meil Hawk'i toodangust. Auto hea toimimine oli ka edu võti, boksis kulutatud aeg mõjub keskmisele kiirusele väga halvasti.
Aeg venis päeva teises pooles nagu tatt, kui oli viis tundi lõpuni, lugesin juba sekundeid. Auto osas olime suht rahulikud aga alati võis juhtuda ja teistega juhtuski näpukaid, rehvipurunemisi jne. Kuid tund enne lõppu istus Roul rooli, et asi ära vormistada ja auto koju tuua. Kohta võita meil polnud võimalik, meist palju kiirem auto oli mitu ringi eest ära ja ka tagantppolt polnud suurt ohtu, meiega sama kiire auto oli rohkem kui ring taga. Nagu ikka pika sõidu lõpus, auto hirmutas erinevate häälte ja vibratsioonidega (vähemalt juhi fantaasiates) aga lõpuni ta tuli ja see oli tõsiselt hea tunne. Adrenallin vajus alla ja ainus mis ma soovisin oli pikali visata ja magada - ca. 1,5 tundi und öiste vahetuste vahele oli ilmselgelt liiga vähe.
Nõme, et erinevalt meie üritustest kus pea iga osaleja saab karika, sealse reegli järgi saab karika esimene 25% võistlejatest ja meie 7 autoga klassis see tähendas, et võis koju minna, autasustamist polnud mõtet oodata.
Kuid tegelikult polnud suurt vahet - me sõitsime 123 ringi, üle tuhande km. juhi kohta, võistlesime klassis kus kõikidel oli (enamvähem) sama kiire auto, saime üldarvestuses koha millest ei oleks julgenud unistadagi ja mis peamine tulime lõpuni - meie tausta arvestades oleme selle tulemusega väga rahul, see oli täisvereline 24 tunni sõit - mission completed !
N24 2014Paar head pilti mis neitst leidsin. Nismo tiimi auto võtab äärekivist hoogu:
Võitjasoosikud VDS'i tiimist võtsid vist nats liiga palju hoogu, igatahes katkestamine.
Muide, võitnud Phoenix Racingu Audil tekkist mõni ring enne lõppu rooli tugev vibratsioon ja peale finishit avastati, et lahti olid tulnud rooli kinnitavad poldid ja rooli hoidis oma kohal vaid üks polt - vahel peab vedama. Meenub kuidas eelmistel aastatel on esikomikust pea alati keegi katkestanud vahetult enne lõppu, seekord õnnejumal soosis.
Minu võistluse esimeseks vahetuseks oli olukord rajal juba natuke rahunenud ja sain sellise tavalise sõidu. Eelkõige sõitsin stabiilses tempos (10:40-10-50) ja valmistasin ennast ette öiseks vaehtuseks. Peale sõitu kohe riietevahetus, söök ja 30min puhkust, millest 10min õnnestus ehk ka magada.
Järgmine oli topelt vahetus (3 tundi) ja algas 22:00 ning tuled keerati ette. Vaikselt hakkas juba hämaraks minema ja tuled oli vaja umbes 22:30 sisse lülitada. 23:00 oli juba täitsa pime ehk sõit ainult tulede, välklampide ja lõkke vagusel. Rooli minnes oli suurepärases tujus ja ka esimesed ringid möödusid naeratava suuga, siis aga muutus asi tõsisemaks. Eelkõige tegis asja keeruliseks tagant tulevad autud ja rajakõrval suitsu tekitavad pealtvaatajad (lõkked, ilutulestik). Tagant lähenevate autode kogust, kiirust ja kaugust on võimatu hinnata ning see tekitas olulise lisapinge. Suits oli igal ringil erinevas kohas ning erinevas koguses ehk päris mitmes kohas kadus ka see niigi napp nähtavus. Samas jalga tõsta ei saa, sest liiklust arvestades ootamatuid asju teha ei saa. Kui esimene vahetus läbi oli ja sain 2min hinge tõmmata siis enesekindlus enam nii kõrge ei olnud kui 1,5 tundi tagasi. Õnneks oli silm juba harjunud ja sai jälle sobiv rütm ja kiirus valitud. Öösel sõitsin palju rohkem teadlikult auto tunnetuse järgi, iga jõnks rajal hakkas tähendust omama. Hüpe, 1 , 2, pidurdan, keeran. Samas tänu jahedamale temperatuurile liikus auto palju paremini edasi. Endalegi üllatuseks olid öised ringid 10-15s ainult aeglasemad ja see oli teadlik riskide vähendamise valik. Viimasetel ringidel hakkas juba väsimus ja hiline aeg tunda andma ja väikseid vigasid viskas sisse, õnneks andis kiirus parandusteks ruumi.
Vahetuse lõpus kohe hotelli, pesu ja üritasin magada. Panin kella 5:25, et 7 jälle rooli minna. Reaalselt unest just liiga palju välja ei tulnud, umbes tunnike kerget und. Kohe kui silmad kinni panin hakkasid peeglist autod tulema ja võidusõit läks edasi. Kell 6 olin rajal tagasi, öö oli ka teistele sujuvalt möödunud. Järgmise vahetuse jooksul oli säilinud jahe õhk ja auto hea liikumine ja hoidsin stabiilselt jälle 10:40-10:50 vahele ringe. Umbes vahetuse keskel oli valiku koht ja tagantjärgi vaadates tegin õige valiku. Rooli minnes olime 5ndal kohal. Paari esimese ringiga sain 4ndaks. Umbes vahetuse keskel sain boksist teada, et meie klassi kolmas on minust 10-15s eespool. GP rajal ka korra nägin teda. Otsustasin, et hullult pingutama ei hakka, teen korraliku ringi ja siis vaatan mis vahe on. Tänu liiklusele head ringi ei tulnud ja GP rajal nägin, et ta on natuke eest ära saanud. Võtsin hetke mõtlemisaega (10 tundi on veel sõita, eesmärk on lõpetada) ja andsin boksi teada, et ei hakka tead jälitama ja sõidan oma sõitu. Reaalselt sõitsime umbes sama kiirsega ja eks talle anti ka teada, et olen taga. Minu viimasel ringil möödusin kolmanda koha autost kui ta rattad viltu all keset rada mulle vastu vaatas.
Viimase vahetuse eel arutasime Peebuga kas säästa kütust ja sõita 9 ringi või panen sama hooga edasi ja tuleb 8. Jäime 8 peale ja tegin jälle samas tempos turvalised ringid ära. Võrreldes VLNiga sõitsin kogu võistluse ajal oluliselt autot säästvamalt (äärekivisid ei puutu, kõrgem käik kus vähegi võimalik, vähem käiguvahetusi, lahkemalt lasin mööda, turvalisemalt läksin mööda). Õnn oli näha ka meie klassi liidreid rajal ja nemad andsid täiega minna ehk iga ring pandi nagu viimast. Selline sõitmine pikaajaliselt käib selgelt üle meie ja auto võimete hetkel.
Hea on sõita koos inimestega kellel on eesmärgist sarnane arusaam ja võime ka see teoks teha. Kui vaadata mida see auto üle elas siis on see täiesti uskumatu.
Lisan hiljem ka mõned pildid ja kokkuvõtte Peebu esimesest ringist
quote:erkiko: Kui vaadata mida see auto üle elas siis on see täiesti uskumatu.
Mul ka umbes sama mulje jäi, kas just uskumatu aga veelkord veendusin, et tehases ei väntsutata neid autosid asja jagavate inimeste järelvalve all ilmaasjata. Meil ju standard auto ja ettevalmistuse käigus eriti mingeid osi välja ei vahetatud - tõsi mootor oli vaid ühe sõidu teinud. Kere on 5 hooaega sõitnud + 5x24 h. (2 võitu) ja meie käes on pea aasta jooksul lisaks mootorile vaid tagaratta laagrid ja kardaan vahetatud.
Samas ei saa bemmi kiitmisesse väga langeda, meie timi kaks ülejäänud autot katkestasid. M3 GT4 jamas kõigepealt elekter ja siis lagunes käigukast. M235 aga tuli keps külje pealt välja ja eelmine võistlus lagunes teisel M235 samuti mootor. Ei kõla just paljutõotavalt, samas 13 startinust nende klassis 10 tulid lõpuni ehk võib-olla lihtsalt ebaõnn
Tänud, mul on väga hea meel, et seekord tegi visuaalse ülevaate minust "natuke" parema pildistamisoskusega Sergei. Mis sõnalist/emotsionaalset poolt puudutab, siis käitusime teid kaasa kutsudes võib-olla liiga karmilt, kuna alustasime kohe kangete narkootikumidega. Inimlikum oleks "sissesöötmist" alustada turistipäevaga, esmakülastusel on sealgi mida vaadata ja muljeid enam kui küll, edasi VLN ja alles peale seda 24, siis läheks iga korraga kraadi võrra kangemaks ja ei tunduks nii hull kümneid kilomeetreid mägedes jala trampida.
Kuid nali naljaks, alati on tore kui toetajaid ja huvilisi kaasas on, ning aastate jooksul on päris paljud võimalust silmaringi laiendada ka kasutanud. Sel aastal oleme planeerinud veel 4 sõitu (etapid 6-9, kuupäevad leiate www.vln.de ), kes soovib vaatama tulla võib kirjutada mulle maili peale.
N24 2014Eks mitu aastat sai tegelikult hoogu ka võetud aga tõepoolest, sealsed üritused tasuvad külastamist sest tipptehnikale pääseb ligi ka inimene tribüünilt (eeldan, et ka VLN samamoodi?) ja natuke kodutööd tehes saab liikumist ka optimeerida (kasvõi jalgratas). Ja no see rada...
1 2 3 
, isegi õnnestus ja rajale saabusime 12.00 paiku. Kohaliku formaadi kohaselt paigutatakse autod kaks tundi enne starti rajale ja kõik pealtvaatajad saavad nende vahel jalutada ja oma näpuga masinaid ja sõitjaid katsuda. Seega 14 paiku autoga rajale ja olime otsustanud, et mina stardin seekord. Õnneks ei olnud tapvalt palav ning aeg kulus paraadpilte tehes ja konkurentide autosid uudistades. Soojendusring on päris lahe, rahvas lubatakse rajale, tõsi nööri taha ja kõik tervitavad ning lehvitavad võistlejatele. Kasutusel on lendstart kolmes grupis klasside kaupa ja meie kui nõrgema klassi auto kuulub kolmandasse gruppi. Seoses pika stardiriviga pole grupi teises pooles asudes võimalik foori ega mingit märguannet näha, oled autoga viimases stardieelses kurvis ja kui teised gaasi vajutavad, siis tuleb sama teha. Kuid start pole eriti oluline, peamine on probleeme vältida. Ja sellega ma esimese tunni tegelesingi, sõidu alguses on paljudel tahtmist rohkem kui mõistust ja suuri avariisid pidevalt. Ei tahaks küll neis tiimides olla, mis esimesel paaril tunnil juba katkestasid, nagu üks meie hotellikaaslane, kellele lihtsalt tagant sisse sõideti ja ta üle katuse lendas. Nagu vene rulett aga õnnestus puhtalt välja tulla - paari tunni pärast rahunes olukord maha, närvilisemad kas jäid raja äärde või võtsid õppust.
Auto osas olime suht rahulikud aga alati võis juhtuda ja teistega juhtuski näpukaid, rehvipurunemisi jne. Kuid tund enne lõppu istus Roul rooli, et asi ära vormistada ja auto koju tuua. Kohta võita meil polnud võimalik, meist palju kiirem auto oli mitu ringi eest ära ja ka tagantppolt polnud suurt ohtu, meiega sama kiire auto oli rohkem kui ring taga. Nagu ikka pika sõidu lõpus, auto hirmutas erinevate häälte ja vibratsioonidega (vähemalt juhi fantaasiates) aga lõpuni ta tuli ja see oli tõsiselt hea tunne. 
Adrenallin vajus alla ja ainus mis ma soovisin oli pikali visata ja magada - ca. 1,5 tundi und öiste vahetuste vahele oli ilmselgelt liiga vähe.
Inimlikum oleks "sissesöötmist" alustada turistipäevaga, esmakülastusel on sealgi mida vaadata ja muljeid enam kui küll, edasi VLN ja alles peale seda 24, siis läheks iga korraga kraadi võrra kangemaks ja ei tunduks nii hull kümneid kilomeetreid mägedes jala trampida. 