Oled juba tqhq foorumi kasutaja? Su kasutajatunnus ja salasõna kehtivad ka siin foorumis.
Tuleb vaid tqhq foorumist välja logida ja siis ükskõik kummas foorumis uuesti sisse logida.
2010 suvepilte vol. 2Leidsin kõvakettalt jälle pilte, millest ehk osa kõlbaks siia ajaviiteks vaatamiseks postitada. Kvaliteet on ilmselt päris jube, nii kehva aparaadi kui veel kehvema piltniku tõttu aga sellest innustatuna ostsin just kobedama seebikarbi ja ehk tulevikus saan natuke kobedamaid võtteid tehtud.
Ürituse nimi oli Radical Speed Weekend ja osalejad liiguvad tehnilise poole:
Tehnilist tegi kogu pundile (nats alla 30 masina) vaid üks mees, see valge särgiga taat. Väga täpselt vaatas järgi kümmekond kohta auto juures, ilmselt ka mingi plommid jms. Ning sõiduriietuse kontroll oli samuti põhjalik, sokid, sussid jne.
Kõik sõidavad sama rehviga, autod peaks võrdsed olema ja iga nv kaks starti a' 50 minutit mis sisaldab kohustuslikku boksipeatust ja võimalikku juhivahetust. Kolm klassi, 1.3 , 1.6 ja V8. Kui soovid, siis saad osta endale võtmed kätte variandi ehk tuled kohale, sõidad ja lähed peale sõitu kõrtsi õlut jooma. Umbes nagu meie Cup aga edasijõudnutele igas mõttes. Sarja service masinad:
ja muu varustus
Peasponsor on Shell ja osalejale on õlid ning kütus tasuta, tuleb vaid tankuri juures võtmas käia:
Kangema klassi pill näeb selline välja:
Sari jättis selles mõttes hea mulje, et isegi minusugune inimene tänavalt võiks seal osaleda ilma, et hirmus hakkaks ja samas nad liiguvad väga nobedalt rajal.
Koos Radicalidega võistlesid ka mingid vormelid:
Enne olin neist ainult vilksamisi kuulnud aga reaalses elus on tegemist päris tõsiste aparaatidega, millega inimene tänavalt kindlasti hakkama ei saaks.
Kõik sõidavad samasugustel autodel, 4,2 liitrine vabalthingav V12 mis arendab 750 hj@11500 rpm. Masina (võistlus?)kaal on 750 kg ja ta on enam-vähem sama suur kui F1. Juhti abistav elektroonika puudub kuid käiguvahetus on labadega. Lisana on nn. möödasõidu nupp, mis lubab mootoril 15 sekundi jooksul 1000 pööret rohkem arendada ja seda funktsiooni saab kasutada 8 korda ühe stardi jooksul.
Võistlussõidud on 2x 44 minutit pluss üks ring. Teise starti minnakse esimese sõidu pööratud järjekorras. Seejärel tuleb nn. rahasõit ehk superfinaal, kuhu pääsevad nädalalõpu kuus paremat. Distants on vaid viis ringi paigaltstardis ehk jube andmine. selle võitja saab € 100 k. Hooaja kokkuvõttes saab sarja esikolmik € 1 M, 500 k. ja 250 k.
Tuleb tunnistada, et ma polnud seal raja peal ühtegi nii kiirelt liikuvat asja enne näinud, sest pole juhtunud F1 etappi külastama. Nende ringiajad olid nõks alla 1.45 ja näiteks Webberi 2009 parim ringiaeg oli 1.36 ehk vaid alla 10 sek. ringi peale.
Sarja omapära on, et igat tiimi sponsoreerib mõni suur (ja rikas) jalgpalliklubi. Nende slogan ongi jalgpall 300 kmh aga mis see tähendab jäi tsipa arusaamatuks ?
Et maalähedasemaks tagasi minna, siis samal ajal ja mõnisada meetrit kenade mänguasjade maast eemal valmistusid stardiks RCN'i osalejad vähem eksootiliste masinatega aga selle eest on neid pea kakssada igal etapil. RCN tähendab Rundstrecken Challenge Nürburgring ja tegu on nn. igamehe võislussarjaga mille kõik etapid toimuvad Nordschleifel.
Tegu on huvitava formaadiga, võistlus kestab tavaliselt kokku vaid pool päeva. Treeningut ega kvalifikatsiooni ei ole. Osalejad lähevad peale eraldistardist ca. 5 sek vahedega. Kogu distants on 15 ringi, kuid esimene ring loetakse soojenduseks ja viimane jahutuseks ning neil aega ei võeta. Samuti ei võeta aega kohustuslikku boksipeatusesse sisenemise ja väljumise ringil. Ainus reegel on, et need ringid pluss peatus ise ei tohi ületada 40 miniutit, mis jätab boksis olemise ajaks ca. 20 minutit. Ülejäänud 11 ringist 9 tuleb sõita max kiirusega ja lisaks nende vahepeal on kaks ringi, mis tuleb sõita täpsuse peale. Nende kahe ringi ajad ei tohi erineda üle 2 sekundi (ringiaeg ca. 8-10 min). Kui ületab, siis iga kümnendik toob sekundi trahvi. Et ei mees-mehe vastu ei sõideta, siis on kokkupõrkeid vähem ja täpsusringi reeglid ühtlustavad konkurentsi. Sari on väga populaarne tänu suhtelisele odavusele ja seda on korraldatud juba 50 aastat järjest eri nimede all !
Osalejad oma järjekorda ootamas
pea kõikidel autodel on kasutusel süsteem pidamaks arvestust kas ollakse ajavõtuta ringil, kiirel ringil või täpsusringil ? Tavaliselt on see kas rebitavatest paberitest või mingi liikuva aabitsa moodi asi. Üks näide:
Jäi üks edev mk1 Golf silma ja tegin mõned pildid meie golfifännidele:
Osaletakse millega iganes, youngtimeritest tutikate pereautodeni välja, kuid puurid, istmed, rihmad, võrgud on ikka kõikidel sees.
2010 suvepilte vol. 2Peep on lubanud päris mitu korda kirjutamist proovida, seni ta harjutavat. Mina ootan igatahes läbematult, mille tarvis sellisel tasemel harjutatakse. Lugesin igaks juhuks veel kogu teema üle (hirmust, et midagi on kahe silma vahele jäänud) ning eraldi stiilipunktid lähevad "roheliste heakskiitva mõmina" eest teele.
2010 suvepilte vol. 2Samal ajal Radicalide, Superleague ja RCN'i võistlustega toimus veel E30 M3 kokkutulek, kus osalejaid Türgist Portugalini. Täpset autode arvu on raske nimetada aga pakuks ca. 50-60 masinat alates viimase mutrini taastatud ja lakutud originaalidest kuni puhaste rinkaautodeni välja. Sattusin netist juhuslikult lugema, et säärane üritus toimub ja kuigi ma polnud registreerunud ega midagi, siis väravas turvameestele kanges saksa k. lausutud "emm drai" hüüded ja kätega vehkimine aitasid mind suletud boksialale, kus masinad juba reas seisid. Ürituse programm sisaldas näitust, õhtust pidu suures telgis koos söökide-jookidega ja järgmisel päeval ühte paraadringi Nordschleifel. Peole ma ei jäänud, kuna polnud selle eest tasunud aga näitusel sai natuke autot demotud ja järgmisel päeval ka paraadring sõidetud.
Kange tahtmine on enda masin kunagi selliseks kleepida:
V8 projekt:
Kohaliku klubi pealiku Sport Evo
Üks kena youngtimer racer, kuid juhi nimi on irooniline arvestades, et järgmisel päeval ta sõitis selle auto rajal suht kõveraks.
huvitav lahendus sarja tehnilise kontrolli markeerimisel:
Ootame parklas paraadringile minekut:
ja rajal:
Mõtlesin, et töristame raja ca. 70 ühes rivis läbi ja ei pannud isegi vöid kinni, kuid reaalsuses läks suht kohe täiega kihutamiseks.
Kohe peale paraadringi lõppu algas TF ja parkla täitus püsiklientide ja külalisesinejatega.
Üks asjaliku välimusega lõbusõiduauto:
Nagu kauged sugulased:
Igal suvalisel ajahetkel viibib rajal mitu margiklubi, enamasti on see neil ka aasta peaüritus. Autodest välja ronivate meeste pilke vaadates tundub, et umbes nagu religioosse sisuga rännak või miskit sellist ?
Ainukene versioon (turva mõttes) Lotus 7, millega mina seal kiiresti sõita julgeksin:
Tehnikat on seinast-seina:
kuid kaks marki on teistest selgelt enam levinud
ja eks põhjus ole lihtne, nad on konstrueeritud seal tomima.
Kuigi see masin on väga kiire:
siis üle kahe kiire ringi järjest nad ei tee, sest muidu kuumeneb üle mootor/käigukast, rehvid/pidurid jne. Parem suund sees rajaservas sõitev GTR on tavaline vaatepilt.
Viperi asemel teeb taksosõitu sel hooajal Aston Martin
ja hiljuti muutus nende värv rohelisest mustaks. Selgitus on ilmselt siin:
ehk hukkunud Astoni piloodi mälestuseks.
Sissepääsu juures olev parkla ei ole eriti suur ja seetõttu tuleb vajadusel kasutada nn. overflow car-park'i, mis asub kõrvaloleval põllul:
Järgmisel päeval siirdusime ca. 100 km lääne poole:
ja see oli minu M3 jaoks esimene visiit sinna. Ega temaga kaugemale ei sõidakski, pole suurem asi matkaauto.
Pilte väga ei viitsinud klõpsida, ainult mõned osalevast tehnikast, mida oli nagu alati väga erinevat.
Vanemad masinad:
ja uuemad:
Parim värvikombinatsioon 997.1 GT3 RS'il.
Nagu alati, kohal olid mõned rajapäevahuvilised, kel elus ilusti läinud ja saavad endale natuke eksklusiivsemat tehnikat mängimiseks lubada:
kullast foolium termoisolatsiooniks, a'la McLaren F1
tundus, et see polnud mingi suvaline isetehtud Corvette
Selliste autodega sõitjatel on tihti ka täiesti talutav vahend tsiviiltranspordiks:
siit pildilt on näha uue SV esiosa tõstmise seade, väga mugav asi madala autoga tänavatel ringi liikumiseks:
Ilm oli sel päeval väga kuum, kuid jahutusega oli null probleemi. Sessioonide vaheajal sai kapott üles tõstetud, et seistes liigselt ei kuumutaks kapotialust.
Spa jaoks jäi tal muidugi sirge kiirus natuke lahjaks ja seal on kurvid enamuses väga kiired ehk pole just selle auto jaoks loodud rada aga fun'i oli ikkagi kogu raha eest.
2010 suvepilte vol. 2Mingi hetk sai tehtud kiire kõrvalepõige põhimarsuutidelt ja ära käidud Leipzigis Porsche tehases. Porschel on kaks neile kuuluvat tehast kus toodetakse tänavasõidu autosid. Peakorter ja ajalooline tehas asub Stuttgartis, ning seal toodetakse 911, Boxsterid ning tänapäeval ka ehk Caymanid ? Teine, oluliselt moodsam ja kaasaegsem tehas asub endisel Ida-Saksamaal Leipzigis, ning selle toodangusse kuuluvad Cayenne'd ja Panamerad. Lisaks koostatakse Caymaneid ja Boxstereid Soomes Uusikaupunkis aga see on siiski eraldiseisev ettevõte kes teeb Porschele allhanget.
Olin Stuttgartis ja Uusikaupunkis juba käinud ja nüüd avanes võimalus Leipzig üle vaadata. Tegu on nullist ehituatud kaasaegse tehasega, mille juures asub efektne muuseum/vastuvõtukeskus, FIA nõuetele vastav privaatne ringrada ja offroad park.
Välja näeb ta linnulennult selline:
Offroad rajad asuvad üleval, ringrajast vasakul ja seal saab Cayenne ostja, kes valinud "factory delivery" oma auto võimed proovile panna päris rasketel radadel. Tõsi, pole vajalik tuttuue autoga mudasse roomama minna, vaid tehas annab kasutada analoogse pilli enda autopargist. Sama kehtib Panamera kohta, klient saab tehasele kuuluvate autodega n.ö. tunde kätte ringrajal enne isiklikku äsja omandatud masinasse istumist. Kas nad seal ka 911 loovutusi teevad ma ei oska öelda, kuid terve rida rendiks mõeldud 911 oli igatahes ootamas kliente.
Vastuvõtukeskus on arhitektuuriliselt imposantne, nad ise kutsuvad seda teemandi kujuliseks. May-be...
EPK liikmed ja teised huvilised olid oma autodega kohale sõitnud:
All vestibüülis seisis 911 Sport Classic, mis on 911 ülieksklusiivne ja ülieksklusiivse hinnaga retro stiilis erimudel.
Reaalses elus näeb ta väga OK välja, kui ainult hind GT2'ga võrdne poleks...
Vasakult EPK president, klubide koordinaator Porsche poolt ja meie giid.
Kuna tehasesse minnes tuli kõik salvestusseadmed loovutada ja ma ei jaksa siia mingit romaani kirjutada, siis lühidalt.
Cayenne tuleb juba komplekteeritud kerega Bratislavast Slovakkiast, samast tehasest mis toodab VW Touareg'i ja Audi Q7't. Panamera kere toodetakse VW Hannoveri tehases ja tuleb paljalt kuid värvituna. Mootorid mõlemale mudelile koostatakse Stuttgartis ja sillaosad tulevad otse allhankijatelt. Muide kkastid tulevad näiteks Jaapanist. Tehases on kaks konveierit. Esimesel ja väiksemal toimub Panamera kere komplekteerimine kuni tehnika installini ehk nad tehakse sama valmis kui Cayenne juba tehasesse saabudes. Seejärel pannakse nii Cayenne kui Panamera ühele ja samale konveierile lõplikuks koostamiseks. Külge monteeritakse mootorid, jõuülekanne ja sillad pluss miljon pisividinat. Päris muljetavaldav kuidas kaks täiesti eri mudelit on sobitatud ühele konveierile. Lisaks pole mingit vahet kas tegu parema või vasaku rooliga autoga, USA või Araabia variandiga, diisli või hübriidiga. Kõik toodetakse läbisegi vastavalt tellimustele. Mitte ühtegi autot ei tehta n.ö. lattu, kõik on diilerite poolt tellitud. Aasta jooksul ei tehta kahte sarnast autot ehk iga masin on unikaalne. Kahjuks olen tootmisarvud unustanud aga kui mälu ei peta, siis kogutoodang oli ca. 75 000 ühikut aastas. See on väga väike number autotehase jaoks. Püüd kvaliteeti tagada paistis igast otsast silma. Liinitööliste töökohad olid nii ergonoomilised kui vähegi võimalik, valgustus, ventilatsioon jms suurepärased. Tööprotsesse juhiti arvutitega, kvaliteedikontroll oli kui tänapäeva versioon gestapost, mitte ühtki liigutust ei jäetud kahe silma vahele. Tehase põrand oli kaetud helehalli epovaiguga ja see läikis puhtusest, kogu tsehh oli samamoodi piinlikult puhas. Vaeva nähakse ja mitte vähe, lausa kummaline, et esimese põlve Cayenne selline peavalu on.
Tagasi vastuvõtukeskusesse ja silma jäid ajaloolised plakatid seinal:
Liftiga paar korrust ülespoole ja alumisel plakatil olevat Can-Am'i monstrumit sai elusuuruses uurida:
917/10 Cam-Am Spider, 5 liitrine 12 silindriga bokser koos paari turbodega, 1000 hj., tippkiirus ca. 340 kmh. Juhikoht nägi välja umbes nagu vanal vene invakärul, jubedad mehed kes nendega omal ajal kiiresti sõitsid.
Järgmine relikt oli 1974 911 RSR Turbo.
Algselt 820kg ja 450 hj arendav masin muutus hooaja jooksul 750 kg kaaluvaks ja 500 hj. arendavaks suht juhitamatuks mürsuks, mis sõitis sirgetel kuni 300 kmh. Le-Mansi teine koht tuli igatahes ära ja võit Watkins Gleni 1000 km ja Spa 1000 km kolmas koht.
Ja kaks Le-Mans'i legendi
Porsche 962 Dauer Le-Mans. Tegu oli selleks ajaks juba uunikumi staatuses olnud 962 edasiarendusega, millel õnnestus 10 aasta peale mudeli esitlemist 1994 Le-Mansi üldvõit kinni panna. Sama auto oli võitnud 86 ja 87 aastal ! Tõsi, viimane võit tuli reeglite kavaldamise tulemusena, kuna auto osales GT klassis, mis nõudis tänavalegaalse versiooni olemasolu aga ei sätestanud mitu neid peaks olema. Kõigepealt tootiski Dauer ühe tänavalegaalse 962 ja seejärel kaks võistlusautot, mis osutusid vägagi konkurentsivõimelisteks ja saavutasid vastavalt esimese ja kolmanda koha. Selle peale muudeti reegleid ja 962 karjäär oli lõplikult läbi.
Porsche GT1 ei olnud küll omal ajal kõige kiirem GT1 klassi auto, kuid 1998 õnnestus tänu konkurentide ebaõnnele ja Porsche vastupidavusele võtta Le-Mansil kaksikvõit. Kuna nüüd oli homologeerimiseks nõutud tänavaversioonide miinimum kogus 25 autot, siis niipalju neid tehtigi. Selle näitajad olid 700 hj. 1100 kg tühimass ja ca. 380 kmh. Võistlusauto oli tsipa kobedam,
Mõningad silma jäänud aero detailid:
962 oli kuidagi eriti madal:
GT3 Cup
Valmistoodang:
Ekskursioon lõppes korraliku viiekäigulise lõunasöögiga Porsche AG kulul samas hoones asuvas restoranis:
Peale söömist oli aeg tegudele asuda, õnnestus tunniks ajaks rentida nende ringrada seal oma autodega sõitmiseks.
Süsteem toimis nii, et meie ees sõitis instruktor ja näitas sõidujoont. Tempo oli päris kiire ja tagasõitjad vahetasid iga ringi järel kohti.
rajale:
Rada oli mõnusalt suurte ohutusaladega:
Ringrada on huvitav, ta koosneb eri maailma ringradade kuulsamatest kurvidest. Esindatud on Suzuka S, Sunset bend (Sebring), Loews (Monaco), Victoria Turn (Rio de Janeiro), Mobil 1 S (Nürburgring), Curve di Lesmo (Monza), Bus Stop (Spa), Suntory Cornes (Shizuoka), Corkscrew (Laguna Seca) ja Parabolica (Monza). Raja pärl oli kahtlemata Corkscrew, kindlalt sama hull kurv kui näiteks Eau Rouge Spa's. Lahe, et oli seda võimalik kogeda ilma USA'sse sõitmata.
Kõigepealt paremale mäkke:
kergenduse peal vasakule:
siis järgmise mäest alla kergenduse peal paremale:
ning mäest alla:
Sõitsime seal suht mõistlikus tempos, kuid feeling mis tekiks võidusõidutempos sama kombinatsiooni läbides on kindlasti vägev. Leedu Kacergine mägi on suht sarnane aga künka järgne parem on tal laugem ja mäehari lamedam.
Lõpetuseks üks kehva kvaliteediga video 993 Turbo kõrvaistmelt, kuid rajast vast saab mingi ettekujutuse:
2010 suvepilte vol. 2Suht lähedal Leipzigile asub linn nimega Wolfsburg ja kasutasime võimalust VAG'i peakorterile silm peale visata ning külastade nende meelelahutuskeskust nimega Autostadt. Vana tehasehoone on oma suuruses väga imposantne ja naljalt midagi peale VW selle linna tänavatel sõitmas ei näe. Linn ehitati nullist üles 37 aastal põrnikate tootmiseks ja täna elab seal ca. 121 tuhat inimest. Ajaloolistel põhjustel kuulub väga palju kinnisvara jms. VAG'ile ehk linn ja tehas on kui üks tervik, umbes nagu Togliatti.
Autostadt meenutab oma ülesehituselt natuke loomaaeda, suht suurel territooriumis on jalgrajad, veega täidetud kanalid, erinevad majad ekspositsioonidega, kohvikud jms. Ka sihtgrupi mõttes on ta sarnane, sobib perele nädalalõpu veetmiseks või noortel ringi jalutada. Suurem vahe on ehk arhitektuuris, majad on palju-palju edevamad ja kallimalt tehtud ning karvaste ja suleliste asemel saab vaadata VW grupi toodangut. Igale brändile on oma maja, kõige elitaarsem oli Bugatti, kus maa-aluses graniidist, marmorist ja peeglitest koostatud hoones asub vaid üks auto:
Pildi pealt ei saa aru aga see oli stiilne ekspositsioon, sest sinna ruumi sisenemiseks tuli läbida midagi labürinditaolist ja hoone oli päris suur ühe auto näitamiseks. Ehk nii nagu toode, nii ka tema esitlemine - way OTT !
Ka Lamborghini puhul oli kasutusel ebatraditsiooniline lähenemine, seina peale oli naelutatud Murcielago:
Ja point oli selles, et autot kasutati shows, mis esitelti laserite-, suitsu- ja heliefektidega. Etendus kestis ca. 10 minutit ja päris huvitav oli vaadata kuidas elutu tükk metalli pannakse inimeste meelt lahutama. Tasus vaatamist.
Kolmas märkimist väärt hoone on automuuseum, mis ei keskendunud mitte VW margile vaid esindatud olid kõik maailma autoajaloos ilma teinud masstoodangu autod alates Ford T'st kuni Toyota Corollani ja lisaks ka mitmeid haruldusi. Kogu oli mitte väga suur aga hea kvaliteediga ja huvitav. Mulle oli kõige huvipakkuvam nende W12 Nardo prototüübi baasil ehitatud kiirusrekordite püstitamiseks mõeldud auto ainueksemplar. Selles süsinikkerega autos on VW Phaetoni vabalthingava mootori prototüüp võimsusega 600 hj. ja peamine rekord mille nad püstitasid 2001 aastal Nardo trekil oli 24 tunniga 7750 km keskmise kiirusega 323 kmh. Seda siis koos boksipeatustega !
Uudistamist väärt olid veel omapärased täisautomatiseeritud "autokonservid".
Tegu on meie Tallinna kõrghoonete mastaabi ehitistega kus hoitakse ilmselt müügiks olevaid VW'd. Iga korrus on ringikujuline platvorm ja keskel liigub lift mis automaatselt autosid liigutab. Väga muljetavaldav ehitis ja tehniline lahendus !
Lisaks neile oli pargis üks suur ja päris kena arhitektuurse lahendusega hoone mis täidetud nn. "roheliste" teemadega ja ülejäänud hooned meenutasid vastavate kaubamärkide diilerite salonge, kus uued autod reas. Ei midagi erilist...
Seega võib kohta soovitada, kui ta jääb tee peale ette aga sinna näiteks 1000 km roundtripi tegemiseks peab päris kõva VAG fänn olema.
2010 suvepilte vol. 2Augusti keskel oli järjekordne rajasõidu nädalalõpp ja juhuslikult langes see kokku ühe suurima autospordiüritusega mis Nürburgringil korraldatakse, Oldtimer Grand Prix. Olin küll asjast kuulnud ja plaanisin natuke vaadata aga väga sügavalt ma selle peale ei mõelnud.
Reedel saabusin just siis kui Nordschleifel toimus 500 km pikamaasõit, kus E-Type Jaguarid Shelby Cobradega külg-külje kõrval kangutasid. Muidugi oli rajal sadu masinaid Minist, ja väikestest Alfadest suurte ameeriklasteni välja, ning tegelikult sõidu panigi kinni hoopis Ford Fairline, mis oli suur USA laev ülivõimsa mootoriga ja ei jõudnud talle järele ei Cobrad, Porsched ega teised putukad. Fairline parim ring oli keskmise kiirusega 147 kmh mis teeb hinnanguliseks BTG ajaks 7.50. Et see ringiaeg oleks tajutavam, siis umbes nii kiiresti sõidab hea juht GT3 Porschega. Ehk nende autodega ei sõideta seal kaugeltki aeglaselt ja klassides kus kasutatakse kitsaid historic rehve, lastakse paljud kurvid külglibisemises. Parim sound ehk oligi Cobradel ja muudel V8 masinatel.
Ma ise pilte sõidust ei teinud aga monster Ford nägi välja selline.
Rajaäärne parkla oli triiki huvitavat tehnikat täis, Calibra fännide rõõõmuks siia üks illustreeriv pilt:
Peale võistluse lõppu siirdusin garaazi, kus seisis see auto:
Õnnestus kaassõitjana kohalikel mägiteedel suht kiires tempos asjaga ringi sõita ja feeling oli ülikõva, nagu vormeliga. Kiiver peab kindlasti peas olema. Ma usun, et kompressoriga versiooniga sõidaks Pärnus alla 58 sekundi. Kui keegi tahab head kiiret ja murevaba rajamasinat, siis ma küll soovitaks 2 eleveni poole vaadata.
Laupäeva hommikul üritasin põhjaringile pääseda aga kõik ümberkaudsed teed olid autosid puupüsti täis. Ja mitte suvalisi, vaid põhiliselt vanaaegseid sportautosid ja uunikume.. Nende autodega saabus 60+ tuhat pealtvaatajat, mis teeb üritusest koos F1 ja Truck GP'ga ühe populaarseima võidusõidu GP rajal. Kuna ma põhjaringile sõitma ei pääsenud, siis parkisin auto ja otsustasin üle vaadata, mis toimub ? Alustasin pealtvaatajate parklatest, mis asusid väljaspool raja territooriumi. Erinevad autoklubid olid parklate vahel ära jaotatud ja valik oli väga mitmekesine.
Lotus 7
BMW CSL klubi ja need ei olnud E46'd
väikesed bemmid
seda eksooti kahjuks palju ei olnud aga ka ühtainsat oli tore reaalselt näha
Panterad kui laiatarbemasinad olid päris arvukalt väljas
GTS on mulle lapsest saati meeldinud
üllatavalt populaarne oli see "öko" superauto, ca. 40-50 tk. seisis rivis
ja mõni oli päris ok
Cobrad
Inglise puitu
ja plastikut
tea mis nipiga sellel rool vasakule on saadud ?
Parkla oli suht suur ja enam-vähem kõik margid mis pähe võiks tulla, olid esindatud ja väga spetsiifiliselt jaotatuna, näiteks pikk rivi vanu SL'e
isegi Opelid jne.
Kuid need kõik olid pealtvaatajate autod, õigemini väike osa ja peale tunniajalist ringijalutamist ning klõpsutamist suutsin lõpuks rajale sissepääsuni jõuda. Sellest järgmine kord.
2010 suvepilte vol. 2TVR Sagarise tootmine jäi ju juba venkude valitsemisaega, kui tehti suuri plaane USA turule sisenemiseks jne. Ma ei ole kursis, aga tundub tõenäoline, et neid toodeti ka vasakpoolse rooliga, võib-olla siis mingi väike kogus vms, aga ei usu et sellist varianti sellise hinnaga autole tehasest üldse ei pakutud.
____________________________ Vineda Racing | "The engines are free. The limitations of cylinders, restrictors and turbo pressures are removed." --- ACO
2010 suvepilte vol. 2Pilet ostetud ja peaväravast sisse. Esimene koht kuhu külastaja satub on vana boksiala (historische fahrerlager), ruudukujuline plats mis on ääristatud garaazhidega ja ehitatud aastal 1927 koos ringrajaga. Plats oli autosid ja inimesi triiki täis:
Garaazhe kasutatakse tänapäeval põhiliselt vanade võistlusautode säilitamiseks. Ürituse puhul olid nii mõnedki uksed avatud:
Boksialal oli vaatamiseks väga erinevat võidusõidutehnikat, enamuses autod mis küll ei osalenud selle ürituse võidusõiduprogrammis aga paljud neist siiski tänapäeval reaalselt võistlustel kasutatavad eksemlparid.
Stanley auruautod olid oma aja tipp kiiruste osas.
Aurusportauto juhtimisseadmed, "segu" sättimine ja "rõhu" pealekeeramine käis ehk tsipa lihtsamini kui praegu, läptop'i polnud vaja.
Ja "peale keeramine" tegi tulemuse...
Platsil domineerisid mitmed maratonrallide specialid, neist silmapaistvam see American LaFrance, oma aja üks kõvemaid võistlusautosid, mis küll algselt ehitatud tuletõrjeautoks, kuid sobis hästi ka võidusõiduks. Valem kehtib ju siiani, pane sõiduautole veoauto mootor ja kiirus tuleb.
Kergete materjalide kasutamine on siiski abiks, tänapäeval süsinik, omal ajal puit.
Reg nr. kinnitus on samuti ehedas lightweight stiilis.
14,5 l. rida 6
kas tõesti 5500 rpm
Veel üks auto sõitmiseks, mitte muuseumis näitamiseks
Väidetavalt sõidavad antiik-Bentley'd ilma suurema remondita 100+ k miili, mis tundub uskumatu arvestades millal nad toodetud on.
Paremal olev auto on BMW 328 Coupe, alumiiniumist ja magneesiumist koosnev ainueksemplar ja sellega võeti 1940 aasta Mille Miglial üldvõit.
Mille Miglia oli oma aja üks karmimaid võidusõite ja lugusid selle kohta on palju, siin üks konkreetse BMW kohta:
quote:In the 1940 event, Baron Fritz Huschke von Kanstein, in the special-bodied BMW 328 coupe, had a record setting victory with an average speed of 103.4 mph. The top speed he achieved over the course was 139 mph, a remarkable figure for the time. Such startling speeds for a car from this era were the result of BMW engineer Rudolf Schleicher's innovative design featuring a power-to-weight ratio of only 5 kg/hp.
Baron von Kanstein's navigator was supposed to be an Italian nobleman, Giovanni Lurani. However, after a particularly intense practice session, Lurani vowed that never again would he ride alongside the apparently insane von Kanstein. Instead, Walter Baumer took his place as navigator. After having driven "like a madman" throughout the race, von Kanstein stopped the car a few kilometers from the finish line, got out of the car and walked around to the navigator's door. To Baumer's surprise, von Kanstein opened the door and invited Baumer to take the wheel and have the honor of driving across the finish line.
Võistlus toimus sel aastal 167 km pikkusel ringrajal, mida läbiti 9 ringi. 1500+ km Itaalia külavaheteedel keskmise kiirusega 166 kmh on väga impressive lehtvedrudel ja trummelpiduritega auto jaoks. Nägin ja kuulsin autot ka ringi sõitmas, hääl ei olnud üldse proportsioonis nii väikese autoga - kõlas nagu 2-3 vanaaegset võistlusmootorratast ilma summutiteta, db ei hakka pakkuma aga väga-väga vali ja pani kõrvalseisjatel sisikonna vibreerima. Kuidas nad seal sees kurdiks ei jäänud, ma ei oska arvata ?
Autode vahel olid koha leidnud mõned vanad võistlusrattad
Kaks pre-war klassi autot, sinisel on asjalik turvakaar
Väikese lauppinna olulisusest saadi juba ammu aru
Natuke värskemast tehnikast jäi veel silma Scuderia Ferrari tiimi auto
ja üks eksootilisemaid eksemplare Jaapani vanemate sportmasinate hulgast
Sellel suht pisikesel platsil oli veel väga palju huvipakkuvat tehnikat aga oli aeg läbi tunneli raja alt läbi minna tänapäeval kasutatavale boksialale, sest võistlused olid alanud ja mootorite müra kõrvulukustav.
2010 suvepilte vol. 2Rajale jõudes selgus, et kõrvulukustavat müra tegid sellised väikesed vormelid, vt. inimese kõrgust võrreldes autoga. Aga kui neid on 40+ tk. korraga joonel ja ühelgi pole summutit, siis maa natuke väriseb kui start toimub. Ja konkurents rajal oli väga tihe.
Vana võidusõidutehnika on kohati vägagi miniatuurne
Väike auto ei vaja võimsaid pidureid
Isegi selline monster on tegelikult suht kompaktne
Võistlusklassid katsid ära kõikmõeldavad vanasõidukid, täpsemat nimekirja saab vaadata ürituse kodulehelt aga ei saa öelda, et üks klass oli efektsem või huvitavam - kõik stardid olid põnevad ja vaatamist väärt.
Itaalia tehnika
Selliseid autosid nimetatakse linnupuurideks, ei näi eriti turvaline.
Enamus piloote on vanuses, kus saab endale lubada ülikallite rariteetidega ratas-rattas võidu kihutada. Kohalike väitel on sellel üritusel rajal olev autopark kõige hinnalisem mistahes muu üritusega võrreldes. Muidugi F1 ei oma hinda.
Parc ferme ehk miljonivaade...
Vanad usakad hoidsid samuti lippu kõrgel, näiteks see fastback
Aga kuna üritus toimus Saksamaal, siis loomulikult domineeris kohalik tehnika,
Rohujuure tasand
Eksootika
See Capri oli väga kiire rajal ja tegi väga valju häält
Kuid loomulikult domineerisid nii boksialal kui ringrajal Porsched. Neid oli kõikides variatsioonides - väikese ja suure tiivaga, vabalthingavaid ja suure turboga, kuni Batman'i liikureid meenutavate monstrumiteni välja.
Klaus Ludwig võitis selle autoga oma klassi ja need autod olid väga kiired.
Kolhoosiesemehe variant
Kuid Le-Mansi sportprotod olid veelgi teravama minekuga kui mistahes kereautod ja neidki oli stardis pea paarkümmend. Mul peale 917 ühtegi pilti neist pole, siin üks staatiline eksponaat Jaguari telgi kõrvalt.
Kuid kõige kiirem klass rajal oli ikkagi F1 ja sain elusuuruses ning omas elemendis näha mitmeid legendaarseid värve, nii Martini sini-valge-punast kui Lotuse kuld-musta. Feeling oli kirjeldamatu kui nad stardist minema tormasid.
Stewarti Tyrrell oli üks esimesi F1 autosid, mis mulle lapsepõlvest on meelde jäänud. Kui ma ei eksi, siis oli sellest pilt 1981 a. raamatus "Auto minevik ja tänapäev". Ja nüüd õnnestus asi oma näpuga ära katsuda (ning võislemas näha).
Hilisemad Martini värvid
Natuke teistmoodi F1
Tiimiliikmed ei pea olema tingimata karvased vanamehed.
Kui saab endale lubada vana F1 rajal võistlemist, siis võib ka pühapäevaauto midagi erilisemat olla.
Tuleb tunnistada, et kuskil poole peal bokse mööda jalutades ma sisuliselt lõpetasin pildistamise, sest esiteks oli mul kasutada vaid kõige odavam seebikarp, mis oli kuskil pihta saanud ja ei toiminud korralikult aga eelkõige kuna oli lihtsalt võimatu kõiki neid tuhandeid autosid pildistada ühe tööpäeva jooksul, rääkimata paarist tunnist. Ja enamus neist oleks olnud tavaolukorras pilti väärt. Boksiala üle vaadatud, jäi veel tutvuda nii umbes kolme jalkaväljaku suuruse alaga mis oli täis kõikvõimalikke sportautosid, kauplemislette kõikvõimaliku auto- ja autospordinodiga ja isegi suur oksjonitelk, kus võis koheselt omandada vingeid rariteete, kui õigel ajal oksjoniprogrammiga viibata või siis valel ajal köhatada. Mõned pildid siiski veel klõpsisin, need järgmisel korral.
2010 suvepilte vol. 2Bokside taga asuvad suured parklad olid kasutusel erinevate margiklubide ja autotootjate väljapanekuga. Toojatest mainiks ära Jaguari ja Alfa-Romeo ning Porsche - neil kolmel olid suured telgid ehitatud ja kogu mudeliskaala minevikust tänapäevani kümnetes kui mitte sadades eri eksemplarides väljas. Porsche lausa tasemel, kus igale mudelile (peamiselt siis 911 evolutsioonidele) oli oma parkla.
Viimasel ajal olen palju uurinud 356 Outlaw stiilis asju, siin kaks head näidet.
Porsche oli ka oma klassikute restaureerimise osakonna kohale toonud. Nimelt on võimalik lasta Porsche tehases endale ehitada mistahes mudel uue autona. Muidugi hind tuleb ka uue auto oma ja mitte baasmudeli vaid pigem kõige kallima oma.
Enne
Pärast
Ferraridel oli samuti väga esinduslik väljapanek, mõningaid vanemaid mudeleid nägin livena esmakordselt ja 458 oli huvitav vaadata.
Kajakatiibade rida
Maseratide parkla
See monstrum oli Isdera, seal olid ka mõned uuemad Isdera supersportautod aga sellist polnud ma enne näinud ega pole ka uurinud, kas tegu seeriamasinaga või mõne üksikeksemplariga ? Igataes ta oli väga suur.
Üks huvitav detail, mis meie maal pole veel väga levinud olid mobiilsed kohvibaarid mis ehitatud sisse erinevatesse vanaautodesst.
Osta sai mis iganes rekvisiite, mis seotud autode ja võidusõiduga. Pakuti väga stiilseid retro riideid ja jalanõusid, ka FIA sertifikaatidega võidusõiduks.
Veel mõned liikurid mis silma jäid, kui väljapääsu poole jalutasin.
See oli müüa
Martini mulle meeldib.
Kokkuvõtteks võin öelda, et lahedamat autoüritust ma pole seni külastanud. Üks asi on vaadata autosid muuseumis aga hoopis teine on näha neid reaalselt rajal võistlemas, lisaks mega suur valik tehnikat mida vaadata, taustaks võidusõidumelu. Ja tuhandeid inimesi, keda asi huvitab ja kes oskavad hinnata autosid kui kultuuri üht osa. Autoalaselt oli see kindlasti minu aasta tippsündmus.
See pilt võtab kohapealse feelingu päris hästi kokku.
2010 suvepilte vol. 2Väga lahe lugemine isegi minusugusele "mitte-euroopa-auto-fännile"!
Jätka samas vaimus ja kui viitsimist on, otsi veel ka vanemaid käidud üritusi ja riputa siia neid üles...
Ürituse programm sisaldas näitust, õhtust pidu suures telgis koos söökide-jookidega ja järgmisel päeval ühte paraadringi Nordschleifel. Peole ma ei jäänud, kuna polnud selle eest tasunud aga näitusel sai natuke autot demotud ja järgmisel päeval ka paraadring sõidetud.
