Oled juba tqhq foorumi kasutaja? Su kasutajatunnus ja salasõna kehtivad ka siin foorumis.
Tuleb vaid tqhq foorumist välja logida ja siis ükskõik kummas foorumis uuesti sisse logida.
Bench Racing & Le Mans 2007Hehee, tõsine endurance test saab olema Esses'i ja Arnage vahel saalimine
Samas 24 tundi on pikk aeg ja mina isiklikult loodan mõne eratiimi, nagu näiteks Pescarolo triumfi. Audi ja Peugeot on küll praktiliselt oma liigas, oleks seda ka ilma diisliteta (või on hoopis nende kiuste), aga see poleks esimene kord kui underdog võidukarika võtab.
Bench Racing & Le Mans 2007"Worst crash in racing history", LeMans 1955, 82 laipa.
Möödunud nädalal võttis Šveitsi parlament vastu võidusõitu lubava seaduse, keeld kehtestati eelmainitud avarii ajel astal 1955.
Avarii kirjeldus:
The 300 SLR struck the mound at such speed and angle that it was launched into a somersault, the centrifugal force of which caused parts of the car which were loose or damaged in the impact to be flung free of the car. This included the hood and front axle, both of which were hurled airborne before landing in the crowd. The car's engine block also broke free and shot directly into the spectators like a cannon ball. Pierre Levegh was also thrown free of the somersaulting car, crushing his skull when he landed.
As the remains of the 300 SLR slowed its somersault, the fuel tanks ruptured. The ensuing fire touched off what remained of the magnesium bodywork, and it exploded into white hot flames, sending searing embers onto the track and into the crowd. Rescue workers attempting to put out the burning wreckage were initially unsuccessful, as they unknowingly used water on a magnesium fire, which only intensified the inferno. As a result, the car burned for several hours. In total, 82 spectators were killed either by flying parts or from the fire.
Bench Racing & Le Mans 2007Kirjutan siis siia ka mõningad read sõidust.
Absoluutsele tõele ei prentendeeri kuna pilti endal käepärast ei ole. Info tuleb eelpool mainitud lehelt.
Kuid minu info kohaselt peaks need olema lõplikud tulemused:
LMP1: Tiim | Sõitjad | Auto | Ringide arv:
1. Audi Sport North America | BIELA F/PIRRO E/WERNER M | Audi R10 TDI | 369
2. Team Peugeot Total | LAMY P/SARRAZIN S/BOURDAIS S | Peugeot 908 Hdi FAP | 359
3. Pescarolo Sport | COLLARD E/BOULLION JC/DUMAS R | Pescarolo Judd | 357
LMGT1:
1. Aston Martin Racing | BRABHAM D/RYDELL R/TURNER D | Aston Martin DBR9 | 342
2. Corvette Racing | O'CONNELL J/MAGNUSSEN J/FELLOWS R | Corvette C6R | 342
3. AMR Larbre Comp | BOUCHUT C/GOLLIN F/ELGAARD C | Aston Martin DBR9 | 340
LMGT2:
1. Imsa Performance | NARAC R/LIETZ R/LONG P | Porsche 997 GT3 RSR | 319
2. Autorlando Sport | SIMONSEN A/NIELSEN L.E./EHRET P | Porsche 997 GT3 RSR | 309
3. AF Corse | MACARI J/AUCOTT B/NEWEY A | Ferrari F430 GT | 307
Kui leiate vigasid antud tulemustest võite julgelt parandada
Bench Racing & Le Mans 2007Raporteerin endurance testi edukast läbimisest, võistlusööl käisin distantsi Porsche kurvidest Arnage'ini ja sealt tagasi Esses'ini (~15km) oma kahel jalal täitsa läbi, lisaks kõigele muule
Bench Racing & Le Mans 2007Kirjutan siis oma käigust veidi pikemalt.
Plaan võistlust vaatama minna on mul tegelikult juba mitu aastat küpsenud, aga teoks sai see alles nüüd. Ma ei ole sportautode võistlusi eriti jälginud, aga Le Mansi tõmbas eelkõige paljuräägitud fiiling ja fännisõbralik õhkkond - piletid on mõistliku hinnaga ning kõik see mees ööbib kämpingus (või pigem ajutisel telkimisplatsil) pead-jalad koos, igasugu VIP tsoonide ja asjadega ei ole üle pingutatud.
Mis seal ikka, uurisin natuke vastavaid foorumeid ning ostsin märtsis piletid ära. Kuna üldiselt on kämpingukohtadele üsna suur tung, siis tuli leppida veidi kõrvalisema platsiga mil nimeks Beausejour, paremad reserveeritakse pea aasta ette ära. Piletid sain füüsiliselt kätte neli nädalat enne võistlust, aga see pidi tavaline olema. Tellimused lüüakse mingi hetk lukku ning piletid trükitakse-postitatakse korraga. Kasutasin ACO (Automobile Club L'Ouest, võistlust korraldav organisatsioon) enda piletisüsteemi, mille kaudu on hind kõige madalam, kuid vastukaaluks tuleb kaua oodata ning kämpingukohtade saadavus on põhimõttel "kes ees see mees" - eksisteerib ka kõiksugu vahendajaid, kelle teenindus on parem ja kes garanteerivad koha valitud kämpingus, aga nende hinnad on 50-100% kõrgemad ning minu hinnagul pole ACO kaudu asjade ajamine üldse nii hull kui foorumites räägitakse.
Ettevalmistused enne väljasõitu olid suhteliselt põgusad, Eestist võtsin lisaks esmatarbekaubale kaasa telgi, täispuhutava madratsi, kokkupandavad matkatoolid ja matkapliidi. Kuna enamasti valitseb võistluste ajal rohkem või vähem põrgulik kuumus, siis mahutasin autosse ka penoplastist külmakasti, mida plaanisin supermarketis jooksvalt jääga täitmas käia. Viimasel hetkel lisandus nimekirja ka sülearvuti koos GPS-iga, plaanisin küll kohe õige navi ostmist, aga eelarve kiskus juba ilma selletagi veidi suureks, nii et loobusin. Otsust GPS siiski pardale võtta ei pidanud kahetsema, kuigi ausalt öeldes on MS Autoroute ikka suht nigel soft ning tihti oli paberkaart palju rohkem abiks. Aga noh mõned korrad päästis ta siiski päeva. Kämpingud asuvad kõik võistlusraja sees või muidu vahetus läheduses, nii et äratuskella pole vaja kaasa pakkida. Kindlasti tuleb kaasa võtta väike kaasaskantav klappidega raadio, igale inimesele üks. Kohapeal müüakse neid ka, aga parem on enda oma kohe kaasa pakkida. Mina jätsin enda oma võtmata ja istusin kuni võistluspäevani pooleldi infosulus. Rajal olevatest ruuporitest kõlav jutt on enamuses prantsuskeelne, seda ma kahjuks veel ei oska. Kõrvatropid on ka abiks, neid väidetavalt sai kuskilt kohapealt ka, aga ma ei viitsinud enam otsida. Ilma troppideta on hommikul ärgates kõik hääled, kaasa arvatud inglaste jäuramine, kuidagi väga vaiksed...
Kohalesõitu ei hakka pikalt kirjeldama, mulle oli see küll esimene kord autoga Kesk-Euroopas käia nii et näiteks autobahnid jätsid üsna sügava mulje (kodus olles mõtlesin kogu aeg et ah mis seal ikka, kiirusepiiranguta tee, so what, aga kohapeal kiskus näo ikka vägisi naerule), aga noh mis sellest ikka pikalt rääkida. Võib-olla ainuke märkimist väärt fakt oli see, et Belgias Spa lähedal kämpingus rikkus justkui tulevikuks ette valmistavalt öörahu linna mööda ringi tiirutav Ferrari F50 - ma pean mainima et mul ei olnud selle vastu mitte kõige vähematki
Autobahn Belgia viidasüsteem on peaaegu sama "hea" kui prantsuse oma
Kohale jõudes suutsin kõigepealt veidi ära eksida, sest prantslastel on miskipärast kombeks kõik viidad umbes sellisel moel üles panna, et üle ühe ristmiku või teehargnemise viita ei panda ning mine kuhu tahad. Suhteliselt kähku sain siiski tagasi otsa peale ning läbisõit Arnage'i külast ei jätnud mitte mingit kahtlust, mis üritusega siin lähedal tegu on - poed, baarid ja lausa tänavapostid olid dekoreeritud võidusõiduteemalise nänniga. Kohe pärast küla hakkas ummik, mis viiski kenasti kämpinguni välja. Kämping kujutas endast niidetud heinamaad, kus valvurid mõõtsid sammudega välja õige suurusega platsi (5x7m auto kohta, mitme autoga tulles sai küsida kõrvuti platsid ning neist ühe suure teha) ning oligi käes aeg laager püsti lüüa. Taevas oli veidi pilvine, aga mõtlesin et mis seal ikka, küll läheb paremaks...
Siinkohal peab mainima, et inglased, vähemalt märgatav osa neist, on täiesti peast segi. Kui enamik muude rahvuste esindajaid suutis need viis päeva läbi ajada kas telgi ning minimaalse varustusega nagu mina või automajaga, siis kohe minu kõrvale sattus seltskond kelle varustusse kuulus:
1. kolm magamistelki
2. üks suur aiatelk
3. kolm grilli
4. kolm lipuvarrast
5. suur laud ning komplekt aiatoole ja lamamistoole
6. generaator
7. külmkapp
8. mingi helisüsteem oli ka
Kõik see mahutati kuidagi kolme autosse ning ausalt öeldes oli tegemist veel suhteliselt tagasihoidliku installatsiooniga. Hilisema ringkäigu äärde jäi mitmeid 30-40 ruuduseid telke, ühesse neist oli sisustatud üpris korralik diskosaal koos valgustuse ja värkidega, leidus 3-4 meetrit kõrge ekraaniga välikino, oli seltskondi kes ei pidanud paljuks baarides kasutatava õlleseadme (need kraanid noh, ma täpset nime ei tea) kaasa võtmist, samuti võisteldi helisüsteemide võimsuses Ma ei kujuta ette kuidas kogu see nodi kohale saadi, seda oli ikka rekkatäite kaupa.
Meie telkimisplats
Lisaks sellele leidus kämpingutes loomulikult ka palju võimsaid ja haruldasi autosid - levinumad olid Lotus Elise ja erinevad Seveni kloonid, palju oli ka vanemaid rodstere. Muidugi liikus haruldasi autosid muidu ka väga palju, kui alguses oli iga Elise vaatamisväärsus, siis kolmandaks päevaks olid mu meeled juba piisavalt tuimestunud, et näiteks BMW M3 järele ei viitsinud üldse pead keerata, eelistades nina ees olevate porilompide skännimist ning kõikvõimalike Porsche 911 versioonide peale tegin ma seda max 5 kraadi ulatuses, põhiliselt selleks et tsekata kas turbo augud on külje peal või ei ole. Kõvasti oli Aston Martineid, aga see oli ka mõistetav, sest Aston oli Audi kõrval teine tootja kes kasutas üritust väga massiivse reklaamikampaania läbi viimiseks, kohale oli toodud palju prooviautosid ning orgunnitud Astoni omanikele igasugu soodustusi, alates eraldi kämpingust ja parkimisplatsist kuni mingite VIP alade, toitlustuse ja muu selliseni. Uhkete autodega kohale sõitmine oli muidugi jällegi põhiliselt inglaste rida, prantslased ja sakslased tundusid eelistavat tagasihoidlikumat kraami.
Lotus Elise
TVR oli üllatavalt populaarne mark
Triumph TR4
General LDV
MGB
Mingi Seven
Lotus Exige
Porsche klubi kämping
Aston Martini parkla. Korraga pildile nad kõik ei jäänud, aga näpuga lugesin kokku 15 Astonit, hiljem tuli neid veel juurde.
Astoni paviljon oli muljetavaldav.
Telgi püstitamise järel oli paras aeg minna esimest kvalifikatsiooni vaatama. Kolmapäeval toimus neid kaks tükki, esimene algas kell 7 õhtul ning teine kell 10, mõlema kestvus kaks tundi. Esimene treening toimus kuiva rajaga ning ajad tulid retrospektiivis päris head, hoolimata raja ja võistluste eripärast tulenevatest raskustest. Nimelt on Le Mansis probleemiks raja pikkus - soojendusring ei ole tegelikult soojendusring, vaid 3/4 ringist töristatakse kummide ja auto säästmiseks suht rahulikult läbi ning alles siis vajutatakse gaasi ning soojendatakse kumme. See aga tähendab, et Dunlopi shikaani sõidab auto kohe alguses täiega sisse, juhil ei ole võimalust kordagi proovida, kuidas rajakate just sellel konkreetsel hetkel peab. Lisaks võib vabalt juhtuda, et Mulsanne'is sajab lausvihma, samal ajal kui võistluskülas paistab päike. Korra pandi ka punane lipp välja, kuna Marco Apicella suutis oma Lamborghini Mulsanne'i sirge esimeses shikaanis korralikult puruks sõita, kahjuks nii õnnetult et arstid ei lubanud meest enam starti. Hiljem toodi see masin boksidesse, aga elulooma sellest enam ei saanud. Tiim sai küll eriloa teise masina kasutamiseks, aga miskipärast neid neljapäeval ja reedel näha ei olnud, küllap tuunisid seda varuautot.
Lambo tuuakse boksidesse
Teise sessiooni ajal käis kibe proovimine, aga rada oli märg ning ajaparandused tulid alles lõpupoole. Selleks ajaks oli päevavalgus juba kustunud ning sai kätte esimese mulje sellest, milline on üks öine võidusõit. Väidetavalt pole juhtidel erilist vahet kas sõidetakse pimedas või valges, võtmekohad on kõik valgustatud ning nii palju kui mina aru sain ei viitsita isegi kaugtulesid sisse lülitada. Esimese treeningu võitis Peugeot nr 8 (Sarrazin (parima ringi ajal roolis), Lamy, Bourdais), Audi nr 2 (Kristensen, McNish (roolis), Capello) oli teine ning teine Peugeot, nr 7 (Minassian (roolis), Villeneuve, Gene) kolmas.
Rajakohtunikud olevat kõik vabatahtlikud, kes ainult selle võistluse jaoks kokku aetakse.
Treeningute ajal on pääs tribüünidele vaba isegi siis kui tribüünipiletit pole, seega tasub neist vähemalt mõned läbi käia, võistluste ajal ei saa. Samuti oli rahvahulk kõikjal mõistlik, sai käidud nii Dunlopi kurvides kui Essesis ja tutvutud müügikioskite valikuga. Viimased on rämedalt kirved, mingi võileib (suht hea maitsega, aga mõttetu suurusega) maksis 5 eurot ja pooleliitrine õlu oli vist 7, seega kirusin oma laiskust võileibade tegemisel ning loobusin õllest. Samuti pakuti võistluste ja tiimide sümboolikaga nänni, hinnad jällegi täiesti arutud. Võistluste logoga T-särk oli 20 eurot, bzz.
Sellistest putkadest jälgitakse autode telemeetriaandmeid. Pange tähele kollast jalavõru, neid antakse tiimile iga auto kohta kolm ning ilma selleta ei ole pitlane'i müüri taha asja.
Kumme peab olema igaks elujuhtumiks, vahel kuluks ära ka eri kummid eri rajalõikude jaoks.
Tribüünide taga on paddock, mis on ausalt öeldes üpris kitsas, seega ehitavad tiimid oma rajatised kõrgustesse.
Tagasi kämpingusse komberdades sai selgeks, miks Beausejouri ei loeta päris esimese eðeloni kämpinguplatsiks - enamike teiste platside asukad lasid sellel ajal juba ammu nurru, kui me alles teel olime Osa maast sai küll eribussiga sõita, aga plats ise on juba nii suur, et väravasse jõudmine on alles pool teed. Kohale jõudes oli läbu täies hoos, generaator möirgas, inglased lällasid ja kuskil kaugemal käis tümakas üle terve platsi. Mu vend küll virises et nii ei saa ju magada, aga nii on seal traditsiooniks, mul puudus igasugune tahtmine plõksima minna ning vaevalt sellest kasu oleks olnud. Ajasin auto generaatori ja telgi vahele nii, et suurem müra sumbus ja lükkasin luugid kinni.
Öösel sadas muidugi vihma, nii et hommikune ärkamine ei olnud kõige lõbusam, märjale enesetundele lisandus huvitav avastus, nimelt oli inglaste kõige kõrgem lipumast maha murdunud ning lebas umbes 15cm kaugusel mu auto tagaklaasist. Orgunnisin selle sealt eemale ning läksin paluma et nad kogu kupatuse kuhugi mujale tõstaks - kutid vabandasid ning olid nõus. Hiljem selgus et seda ei murdnud maha mitte tuul, vaid keegi kodanik oli otsustanud sealt otsast lipu ära varastada, milleks oli vaja muidugi terasest mast maha painutada... Grillimise kõrvale õgvendati mast ning sätiti uue lipuga üles, minu autost veidi kaugemale.
Kuna eelnevalt pole seal vähemalt 5 aastat võistluste ajal vihma sadanud, siis oli mu ettevalmistus selle koha pealt üsna puudulik, vihmavari oli algselt kaasas, aga selle unustasin ma Belgia kämpingusse maha. Harjusin kõike tegema vihmahoogude rütmis - umbes 20 minutit kestva vihma veetsime autos võistluste raadiot kuulates ning siis sai 30 minutit põletava päikese käes süüa ja asju teha. Käisin duði all, kämpinguplatsidel olid püsti ajutised kabiinid milles tippajal kell 10-13 küll sooja vett eriti ei jätkunud, aga muidu olid päris okeid. Külastasime supermarketit ning oligi aeg minna vaatama päeva esimest sõitu, milleks oli Legendsi kvalifikatsioon.
Legends on põhimõtteliselt show-klass, kus sõidavad võidu eri ajastute kuulsad sportautod. Kohal oli muljetavaldav hulk Ford GT40-eid, Ferrari P3, Aston DBR1 (roolis Stirling Moss ja Astoni peadirektor Ulrich Bez), Jaguar D-Type, AC Cobra, ühesõnaga kogu põhikraam, aga ka lihtsalt vanu autosid nagu näiteks MGA, MGB ja üks esimese põlve Mustang FB. Üllatav oli see, et hoolimata autode haruldusest ja kõrgest vanusest pandi nendega ikka täiega - oli väljasõite, tehnilisi probleeme ning kogu asjale andis vürtsi vihm. Kahjuks ei lastud Legends autosid kogu võistlusnädalavahetuse jooksul lähemalt uurida-pildistada, nii et see elamus jäi natuke poolikuks, aga noh kena traditsioon siiski.
Sellel autol läks veidi pahasti, juht sai küll masina uuesti käima, kuid rajakohtunik käskis tal pull lõpetada ning müüri taha ronida. Juht ei olnud sellega ilmselgelt rahul.
Legendsitele järgnes jällegi kaks kvalifikatsiooni, kuid vihma tõttu keskenduti rohkem märja ilma seadete testimisele ning paremusjärjestus ei muutunud. Toimusid ka mõned paugud, Marc Gene parkis Peugeot nr 7 Arnage'is seina vastu ning oli sunnitud treeningut raja kõrvalt jälgima, mõned Corvetted sõideti ka katki, viimane neist tõi kaasa punase lipu ja kvalifikatsioonide lõpu. Viimaste ringide ajaks olin jõudnud Tetre Rouge'ini, kust siis avanes vaatepilt pimeduses täiega Mulsanne'i poole kaduvatest autodest... võimas. Jalutuskäik sealt tagasi kämpingusse oli muidugi päris tsill.
Negatiivse detailina jäi meelde intsident pitlane'i kohal olnud VIP rõduga, kust mingi kodanik otsustas klaase alla loopida. Üldse oli kogu see VIP teema ausalt öeldes natuke napakas, mingitele bossidele tehti pace car'iga rajal lõbusõitu, veeti inimesi stiilis 300 meetrit läbi rahvamurru mahtuniversiaalis ja muud sellist. Eks sponsoreid tuleb muidugi hästi kostitada, aga kui keegi peaks mulle mingi ime läbi pakkuma võimalust seda võistlust VIPina külastada siis ma ilmselt loobuks, see seltskond koosneb suures osas mingitest totakatest poseerijatest keda võidusõit eriti ei koti, tavakülastajana on fiiling ikka õigem, kuskil välitelgis kokteile sippida saab ju mujal kah.
Reedel rajal ühtegi sõitu ei toimunud, nii et võistlusraja avalikel teedel kulgev osa avati tavaliikluseks. Leidsin olevat paras aeg supermarketist tagasituleku käigus rada läbi sõita. Kahjuks on seal aastate jooksul kõvasti läbu tehtud, raja peal dragrace'i ning burnoute tehtud jms, nii et Mulsanne'ist Arnage'ini kulgevale osale lasid politseinikud ainult neid, kellel sinna ka tegelikult asja oli. Üritasin küll seletada et näete mu kämping siin mina siin otsetee see, aga Gendarme'i resoluutne þest lõpetas tsirkuse ning suunas mu raja asemel 20km ringile läbi ümbritsevate külateede. Noh, vähemalt Mulsanne'i sirge sõitsin läbi, küll märgatavalt aeglasemalt kui ette nähtud.
Hiljem oli päevakavas pitwalk, mis tähendas seda et kõik meeskonnad tegid oma garaaþiuksed lahti ning külastajad said pitlane'il ringi kõndida ning neisse sisse piiluda. Ega seal midagi väga spetsi näha muidugi ei olnud, näiteks Peugeot oli auto kõik tähtsamad osad rätikutega kinni katnud ning teised näitasid ka just täpselt nii palju et hea maitse piiridesse jääda. Mingi pildi siiski sai, samuti oli võimalus saada sõitjate autogramme, millest ma sellise groupie'nduse jälestajana siiski loobusin. Päike paistis ja tuju oli hea. Elevust tekitas ühe Hollandi paari kihlus Racing For Hollandi boksis, mille peale nende kaasmaalased laule laulsid ning muud ümberkaudsed, kaasa arvatud mehhanikud, tormiliselt aplodeerisid. Ma arvan et selline asi võis neiule muljet avaldada küll.
Radical SR9
Vihmas toimunud kvalifikatsiooni haavad.
Misiganes su eelarve on, MacGyveri teip kulub ikka ära.
Audi ja Peugeot katsid auto uudishimulike pilkude eest kinni.
Ferrari tagatiival jätkub seadevõimalusi.
Tehase-Astonite mootorid käisid reedel maas, samas neid ei remonditud, ju siis nii on lihtsam autot ennast putitada.
Selliseid tungraudade alla asetatavaid pukke kasutati auto garaazhi veeretamiseks.
Võistlusküla oli tegevust täis, mitmed firmad tutvustasid oma tooteid, kõige populaarsemad olid Michelini lava, kus toimus pealtvaatajate vahel võistlus kiireima rattavahetaja tiitlile ning BP paviljon, mis rõhus biokütuste tutvustamisel eelkõige napilt kaetud neidudele. Lisaks sai uurida KTM X-Bow'd, Astoneid, Audi R8-t, Recaro tooteid, müüdi fänninänni ja raamatuid, kogu võistluste aja oli avatud lõbustuspark. Oli ka muusikalava, aga sinna ma ei jõudnud, mingi bänd möllas.
Õhtul toimus nn Mad Friday ehk maakeeli inglaste suur läbu, mille sisu on lühidalt kokkuvõttes selline, et kari jobusid joob ennast veel jobumaks ning ronivad kämpingute vahelistele teedele suurte karjadena pulli tegema. Mööduvaid sportautosid ärgitatakse burnoute tegema või niisama mootorit tuuritama, kui juht lihtsalt mööda sõidab, pritsitakse autot veepüstolitest. Oli ka päris lahedaid momente, näiteks oli üks seltskond kohale vedanud omal jõul teed mööda liikuva piraadilaeva, millelt nad kõvasti ilutulestikku lasid ning muidu ringi kruisisid, oli ka mitmeid ägedaid autosid, aga üldtooni andsid siiski tüütud jäurajad. Samas mu vennale paistis asi meeldivat, aga ta on ka 15, nii et anname andeks. Hiljem olevat sinna karjale ka politsei peale lennanud, aga me olime selleks ajaks õnneks juba telgi poole teel.
Võistluspäeva hommikul magasin teadlikult kaua, osaliselt pikale veninud õhtu tõttu ja osaliselt teadmise tõttu, et ega järgmine öö põõnutamisega väga priisata ei saa. Seetõttu jäi nägemata (aga mitte kuulmata) nii warm-up kui Legendsite võidusõit. Aga noh mis seal ikka. Stardi ajaks sättisime end Porsche kurvidesse. Kuna Peugeot nr 8 suutis oma stardi korralikult ära munada, tulid autod esimeselt ringilt juba Audi juhtimisel ning põhimõtteliselt jäi see nii kuni lõpuni. 24 tunni sõidu eeliseks on võimalus sõitu väga mitmete eri kohtade pealt jälgida ning kasutasin seda võimalust nii palju kui selleks ajaks juba väääga valusad ja väsinud jalad lubasid. Päevase osa veetsime võistluskülas, peamiselt Dunlopi shikaani ja Essesi ümbruses. Õnneks vihma ei sadanud, nii et matkatooli sai suvalises sobivas kohas püsti panna ning rahulikult võistlust jälgida.
Porsche kurvid
Esses
Helikopteriga sai 60 euro eest raja kohal tiiru teha. Klientide puudust ei tundunud olevat.
Kesköö paiku läks vend magama ning mina alustasin iga tõelise Le Mansi fänni palverännakut öise Arnage'i poole. Õnneks oli mul sellel ajal juba raadio kogu aeg kõrvades, nii et rajal toimuvast oli pidev ülevaade, aga sellest hoolimata oli jalutuskäik võrdlemisi suure ringiga kulgevat maanteed mööda pikk ja väsinud jalgadele piinarikas. Samas oli kohal avanev vaatepilt kogu vaeva ja üldse kogu seda sõitu väärt, ma ei hakka seda parem üldse kirjeldamagi, maailmas on ikka väga vähe asju mis oleks öisest Arnage'ist coolimad ning see koht ei ole nalja pärast legendaarne. Seal oleku ajal juhtus ka sündmus, mis iseloomustab väga hästi 24 tunni võistluse vaimu. Nimelt tegi mingi LMP2 klassi auto, vist Radical, Indianapolisest väljudes spinni ning suretas mootori välja. Käima see enam miskipärast ei läinud, nii et kohtunikud lükkasid auto rajapiirde taha, aga juht ei andnud alla ning hakkas mootorikatet lahti kiskuma. Ilmselt polnud ta seda kunagi teinud, lisaks rabistas ja kiirustas ta kohutavalt (mis on muidugi ka loomulik, kui oled just 200+km/h keskmise kiirusega ringi sõitnud), aga pikapeale rahunes maha ning sai katte lahti. Veidike näppimist kaane all ning hoplaa, auto käivitus ning sellega sai minema sõita. Publiku ja kohtunike tormiliste austusavalduste saatel, loomulikult. Kahjuks ei ole LMP2 autod just kuulsad oma vastupidavuse poolest, nii et hiljem see masin siiski katkestas.
Öö jätkus (pärast jalutusmaratoni teist osa ehk tagasitulekut) võistluskülas, kus sättisin end oma tooliga peatribüüni ette. Tribüünile endale võistluse ajal ilma eripiletita ei saa, aga seal ees on sellised parajad astmed, mis on küll päeval rahvast täis, aga öösel suht mõnusad. Siin-seal hakkas juba silma ära kustunud võidusõidufänne, kellel lasti rahus magada, terav kontrast Eesti turvameeste suhtumisele. Peatribüüni esise point on selles, et saab jälgida boksides toimuvat - kuna autod vajavad boksipeatust iga 12-14 ringi järel, käib mõnes boksis pidevalt töö ning teostatavatest protseduuridest saab päris hea ülevaate. Muljetavaldav on turvalisuse tase, mootor pannakse tankimise ajaks seisma ning ainuke samal ajal teostatav operatsioon on juhtide vahetus, kumme vahetatakse alles pärast tankimist. Mõnedes boksides käis ka kibe töö äralagunenud võistlustehnika kokku lappimisel, tänu võistluse pikkusele ei panda pille mitte kunagi enne kotti kui viimanegi lootus autot veel rajal liikumas näha kadunud on Vähemalt LMP2 klassis oleks misiganes paukuva ja poolsurnud aparaadiga viimasteks ringideks rajale tulnu kolmanda koha saanud, nii et panused on kõrged. Üks Peugeot pani pillid kotti, seda küll üritati remontida, aga ei tulnud välja. Koidiku ootasin ära Esses'is, aga ausalt öeldes oli muljekarikas juba üsna täis ning silmaluugid tahtsid muudkui kinni vajuda, nii et kuskil kuue paiku kobisin telki ära. Inglased grillisid liha ja tuiasid niisama ringi.
Järgnes kuus tundi und ning võistluse viimaseks kolmeks tunniks tagasi raja äärde. Vahepeal oli üks Audi katkestanud, nii et esikolmik oli sümboolne Audi-Peugeot-Pescarolo, selliseks jäi see kuni lõpuni. Muudkui tiheneva vihma ja rahvamasside tõttu ei olnud enam erilist tahtmist finiðit ära oodata, läksime autosse tagasi ja kuulasime toimuvat raadiost.
Kokkuvõttes võib öelda et Audi massiivne reklaamikampaania kandis teatud vilja - kui enne võistlust tundus sõnapaar "Audi Sport" mulle umbes sama seksikas kui "maja Tiskres ja puhkus Kanaaridel", siis ei saa üle ega ümber faktist, et nende insenerid on diiselmootori arendamisel teinud supertööd ning see suudab konkureerida ka sellistes tingimustes (reeglitega määratud paagi suurus), kus väiksema kütusekulu eelist pole. Järgmisest aastast on kohustuslik biokütuselisandi kasutamine, mis teeb asja veel lahedamaks, ma ootan põnevusega kui kogu see tehnoloogia lõpuks tuuninguharrastajate hulgas läbimurde saavutab. Bensiinimootorite lärmamine ja paukumine on muidugi lahe, aga vähemalt niikaua kuni diisel on stardirivis eksootika, tundub see vaikne Star Treki stiilis huilgamine ka päris vinge, eriti kui sellega kaasneb täiesti ebamaine kiirus raja läbimisel. Kui ma alguses olin tugevalt eratiimide, eelkõige Pescarolo poolt, siis tegelikult on iga osalenud tiim austust väärt, see töö mis seal tehakse on ikka meeletu.
Tagasisõit oli sündmustevaene, paljudel automajadel oli pehmeks muutunud maapinna tõttu probleeme laagriplatsilt minema saamisega, neid käidi kordamööda traktoriga välja sikutamas. Traktorist teenis vist kõva kopika Kuigi alguses oli plaan ka pühapäeva õhtu telgis veeta, loobusin sellest vihma tõttu ning hakkasime kohe kodu poole sõitma.
Inglased panid tee ette lindi, et autod kinni ei jääks
A Golfi mees ei uskunud.
See pickup tuli traktoriga välja tõmmata, oli küll 4x4 aga rehvid olid asfaldile orienteeritud.
Järgmisel päeval lendas aknast välja plaan Nürburgringil ära käia, see jäi koduteest küll kõigest 100km kaugusele, aga Le Mansist oli meel muljeid nii täis, et see tundus kuidagi tarbetu punnitamisena. Käimata jäi ka raja kõrval asuvas muuseumis. Eks järgmine aasta jõuab seda kõike.
Järgmine aasta lähen ma kindlalt tagasi, hoolimata vihmast oli see ikka väga võimas elamus ning enamasti on seal võistluste ajal siiski kuiv, nii et loodetavasti sellist veemöllu enam ei tule. Kõigil kellel on sarnane plaan, soovitan juba kohe praegu ACOle kirjutada kämpingu reserveerimise soovist, sest nii on võimalus saada koht kuhugi võistluskülale lähemale kui Beausejour. See pole küll 100% kindel enne kui pilet käes, tänu prantslaste huvitavale asjaajamise stiilile, aga noh Beausejouri võib alati minna, sinna müüdi veel reedelgi väravast pileteid. Minu valik langes Maison Blanche'ile, seal tundus kõige täiskasvanum seltskond koos olevat ning ligipääs autoga on ka veidi ummikuvabam kui raja sees asuvatel platsidel, see on oluline just supermarketis käies. Kindlasti soovitan hoiduda Houx Annexe'ist, vähemalt kui lõugavad inglased meeldima ei juhtu, see plats oli üks suur stag party. Aga noh tegelikult pole Beausejouril ka viga, eriti kui õnnestub autosse kokkupandavad jalgrattad mahutada, nendega on võistluse jälgimine ikka tükk maad muretum ning näeb rohkem kui jalgsi.
Täiendus 2010: muutuvad ajad, muutuvad urlid...
Täiendus 2015: muutuvad ajad, muutuvad urlid, jälle
26.06.2007 at 14:44
2 edits. Last edited 23.05.2015 at 14:46 by Jesper
Bench Racing & Le Mans 2007Super, väga lahe lugemine. Nagu ka Peebu autoreisi kirjeldus, võtab kohe suu vett jooksma ning tahtmise ise ka reisule minna.
____________________________
Porsche 911 Turbo '01
Porsche 951 '86 - Müüdud
Porsche 944 '83 - Müüdud
